Nädal veel!!!

Hei-hei!

Suudate te uskuda, kõigest üks nädal veel jäänud Eestimaa pinnal, kõigest nädal kui istun lennukile suunaga Rohelisele mandrile...
Minu viimane nädalavahetus Eestis on alanud!
On võimatu kirjeldada mu pidevalt kasvavat ekstaasi, mind paneb muretsema, kuidas ma järgmine nädal küll magada saan, või päev enne lendu.. ah, vahet pole. Põhiline on see, et ma olen superõnnelik, et saan minna, et mul üldse selline võimalus tekkis, ma kavatsen sellest kindlasti kõike võtta! :)

Mõtlesin teile rääkida, kuidas mul seoses selle reisiga kooliga jutuajamine sujus.
Alustasime siis klassijuhataja informeerimisest. Ega ta seda just väga positiivselt vastu ei võtnud, kuid saatis meid (mina ja ema) direktori juurde. Samuti ei olnud direktor sellest ideest vaimustunud, kuid ütles siiski, et tema kätt ette ei pane. Rohkem häiris just see, et ma lähen 10. klassis, mis on teatavasti üsna raske. Aga kui läks õpetajatega läbirääkimiseks, siis pean ütlema, et mind üllatas kui positiivselt nad selle teate vastu võtsid. Ma olin tõsiselt positiivselt üllatunud, ei mäleta, et keegi oleks sellesse negatiivselt suhtunud, olid väga toetavad ja toredad :). Kõige rohkem kulus aega õppealajuhatajale avalduse viimseks esitamiseks, käisin mitmeid kordi uutelt õpetajatelt allkirju korjamas ja lootsin pidevalt, et kui jälle tema kabineti astun, saan selle lõpuks ära esitada, kui see juhtus oli mul tohutult hea meel, kõik tundus kohe palju kergem. Hingata oli kergem, et sellega ühel pool. Õppimise koha pealt pole ma praegu otseselt midagi ette õppinud, kuid tegin retsensiooni ja teatrikülastuse ära. Kui tagasi jõuan, siis hakkab suur töö pihta, kujutan ette kui raskeks mul minna võib, aga küll ma hakkama saan :) muud valikut mul ei ole. Ahjaa, keemia töövihiku pean siiski Austraaliasse kaasa võtma ning täitma seda seal kohapeal, skännima oma töö arvutisse ning õpetajale hindamiseks saatma.

Mida ma ootan oma reisist?

Kindlasti ootan huviga oma Aussie sugulastega kohtumist, sest nagu ma oma esimeses postituses märkisin, on nad juba kaks korda Eestis käinud ning mu vanemad on nendega kohtunud, samuti mu vanem õde, kuid mind polnud siis veel olemaski :). Seega see on kindlasti üks peamisi põhjuseid. Teiseks on inglise keele praktika - üks asi on koolitunnis seda praktiseerida ning filme vaadata ning muusikat kuulata või sõpradega nalja pärast inglise keeles suhtlemine, teine aga reaalselt olla ainult selle keele sees võimaluseta lülituda ümber oma emakeelele kui tekib moment, et ei oska midagi öelda. Aga peale selle kõige ilmselge on põnev kogeda jõuluid n-ö palmide alla. On ju imelik mõelda, et jõululaupäeval on ligikaudu 35-40 kraadi (sooja muidugi :)) ning päike lõõmab kõrgel taevas, lund pole? Aga see tundub nii põnev. Kas pole mitte vahva kui aastavahetusel ilutulestikku lastes sõrmed siniseks ei külmu? Põnev-põnev. Muidugi loodan saada ka uusi tuttavaid ja kogemusi. Tahaks õppida surfama, näha koaalasid ja kängurusid ning muid põnevaid loomi :) (jättes välja kahtlased maod ja ämblikud, suur aitäh!). Lahe oleks külastada ka pealinna ning Sydney't, kusjuures mõlemas linnas elab mul veel Aussie sugulasi, tore oleks ka nendega kohtuda. Oeh, tegelikult ootan ma veel palju muid asju, kuid näen, et see postitus venib pikaks. Kõike pole ka vaja teada :). Nagu nii kavatsen ma teile oma tegemistest pajata siin blogis võimalikult tihti, kuid samas võimalikult harva, sest ma ei plaani seal väga palju aega arvutis veeta.

Aga selleks korraks lõpetan.
Kui tekib küsimusi, siis kommentaarium on avatud! :)

'Maarika, xx